Ühendkuningriigis elav Emmy auhinnaga pärjatud režissöör Peter Hamblin on lõpetamas oma värsket lühifilmi In Hope of Nothing (Mitte millegi lootuses), mille ülesvõtmiseks kasutas ta ainult kaamerat LUMIX S1H. Filmi aineseks on jõupingutused, mida sõltumatud režissöörid peavad oma ideede suurele ekraanile toomise nimel läbi tegema. Peteri enda sõnul: „Sõltumatu filmi südames on segadus, filmi tegelikult valmis tegemine, mis on üheaegselt nii väsitav kui ka rahuldust pakkuv. See andiski talle mõtte vändata In Hope Of Nothing.
Peter Hamblin on lummatud mõttest, et mitte millestki on võimalik teha midagi. „Mõtte või tunde võtmine ja ellu viimine moel, mis pakub inimestele meelelahutust ja paneb nad üllatuma, on midagi sellist, mida ma olen alati nautinud. Olen alati armastanud filmimeediumit ja selle subjektiivset loomust. See võime mõjutada tundeid ja pakkuda meelelahutust, panna inimesed hinge kinni hoidma, mõistatama, kuhu lugu edasi liigub, on maagiline. Film pakub lõputult võimalusi ja annab võimaluse nihutada loo jutustamise võimaluste piire. Selliste piiride nihutamine ja riskimine on samuti filmi In Hope of Nothing läbivateks joonteks. Film jutustab kahest vennast, kes proovisid kolm aastat tagasi filmi teha, kuid kelle eelarvele tõmbas stuudio kriipsu peale, kuna nad ei suutnud leppida kokku, kes hakkab kehastama paetegelast Leonardi. Neile antakse teine võimalus tingimusel, et nad suudavad leppida kokku, kellest saab Leonardo. Siit algab vendade avastusretk.”
Mis teile LUMIX S1H puhul kõige enam meeldis? „Mis selle juures ei meeldiks. Minu jaoks on võtmeomadusteks anamorfsus, nõrk valgus ja dünaamikavahemik. Väikese kaameraga anamorfselt filmimine on suurepärane, kuna selliselt on mul võimalik jäädvustada vanamoelist hõngu, mida ma Steadicamil pikkade üksikvõtete käigus üritan saavutada. Filmis on arvukalt nõrgas valguses, emotsionaalseid ja suure kontrastsusega stseene. Kaamera müra praktiliselt ei tekita, seda isegi kõrgete ISO-seadete juures. Enam kui 14 stopi olemasolu dünaamilises vahemikus on lihtsalt suurepärane. Videot gradeerima hakates on failides niivõrd palju infot. Kaamerast on loovprotsessis tõeliselt abi. Tulemused, mida LUMIX S1H pakub, on paljuski sarnased oluliselt kallimate kinokaameratega, kuid märksa mõistlikuma hinna eest. Režissöörid, kelle taskud pole selliste kallimate kaamerate jaoks piisavalt sügavad, saavad sama kvaliteedi ja ulatuse saavutada S1H-ga.”
Kuidas seda filmi tehti? „Filmimise puhul on kõige olulisem meeskonnatöö: ilma produtsent Frankie Foggi, filmioperaator Sam Dewari ja sellise legendi nagu Zack Melluishita poleks mul/meil võimalik teha seda, mida me teeme. Filmioperaator Sam Dewari selgitab mõningaid tehnilisi aspekte: „Filmisime anamorfselt st kasutasime kaamerat 4:3 režiimis lahutuvõimega 3328x2496. Peamiselt filmisime kiirusega 24 k/s (4:2:2, 10-bit, koodek All-I), kuid osad stseenid võeti ka kiirusel 48 k/s. Võimalus selle kaameraga anamorfselt jäädvustada muutis kõike ja minu parema teadmise kohaselt pole teisi sama suurusega kaameraid, mis sellega hakkama saaksid.
Sõltumatu filmi valdkond on mänguväljak – siin pole ühtegi reeglit ning sul on võimalik avastada ja luua kõike, mida tahad. Loovprotsess on alati samasugune (tee nagu tunned, tee oma sisetunde järgi). Lõppude lõpuks on oluline armastada seda, mida sa teed, kuna tegemist on väga subjektiivse meediumiga ja alati on keegi, kellele see ei meeldi. Minu jaoks on oluline nihutada minu enda piire, mitte korrata end ja leida protsessist rõõmu. Sama on ka valmistatava filmi sõnum: mine ja tee, isegi kui selleks pole raha, kuna see on esimeseks sammuks õppimise ja kasvamise teel.”
Peter Hamblin
Lõuna-Aafrikas sündinud ja Durbanis sirgunud Peter on reisinud ja elanud paljudes kohtades üle terve maailma sh ka Los Angeleses, Londonis ja Kaplinnas. Oma karjääri alustas ta reklaamimaailmas, kuid tundis samas, et soovib vändata pikki sarju ja mängufilme. 2009. a. rajas ta produktsioonifirma Hamblin Imagery. Tema seniste tipptulemuste hulka kuuluvad lühifilmi „Wright side of Wrong” kirjutamine, tootmine ja juhatamine, mis võitis USAs X Dance Action Sports Film Festivalil parima lühifilmi ja parima redaktsiooni auhinnad. Tema viimaseks saavutuseks on poolenisti tõsielul põhineva ja poolenisti väljamõeldud filmi „Let's Be Frank”, mis heidab pilgu suurtel lainetel surfaja maailma, kirjutamine, juhtimine ja tootmine. Film tõi värske ja uue stiili surfifilmide maailma ning uuris filmiloomise kunsti. Film tõi loojatele mitmelt poolt maailmast mitu parima filmi tunnustust sh Emmy-auhinna.
